Tegin seda tööd koos Denis Goryunoviga. Minu ülesandeks oli videofragmentide kokkuliimimine, muusika valimine ja lisamine, videole hääle lisamine ja videoefektide lisamine. Kogu töö tegime Adobe Primier Pro programmiga.

Esimene plaan (lähivaade) on plaan, kus objekt võtab suurema osa ekraanist ja on kujutatud suures mõõtkavas. Seda kasutatakse siis, kui tahetakse keskenduda tegelase emotsioonidele või reaktsioonidele, tema näole, silmadele või suule.

Keskmine plaan on selline, kus tegelane on ekraanil vöökohal. Seda kasutatakse siis, kui soovite näidata tegevust, mis ei ole ainult tegelase näol, vaid ka tema kehal.

Pikk plaan on plaan, kus tegelane hõivab väikese osa ekraanist ja on kaamerast märkimisväärselt kaugel. Seda kasutatakse laia vaate, ümbruse, stseeni mõõtkava, ümbruskonna jne näitamiseks.

Esiplaan on plaan, kus subjekt on taustast eespool ja kaamerale lähemal kui taust. Seda esiplaanil olevat pilti kasutatakse teravussügavuse efekti loomiseks, et objekt näeks lähemal ja tähtsamana.

Taust on plaan, kus subjekt on stseeni peamise objekti taga. Seda kasutatakse teravussügavuse efekti loomiseks, nii et taustal olev objekt näib kaugemal ja vähem oluline.

Ekstreemne lähivaade on plaan, kus ekraanil on näidatud ainult üks detailne element objektist, näiteks silm, suu, käsi, kell jne. Seda kasutatakse selle elemendi tähtsuse rõhutamiseks või pinge, draama või õuduse tekitamiseks.

Pikk plaan on plaan, milles kaamera on subjektist kaugel, et näidata seda ümbritsevas kontekstis. Seda kaadrit kasutatakse selleks, et anda vaatajale ettekujutus asukohast, keskkonnast, geograafilistest iseärasustest jne.

Kangelase plaan on kaader, mis rõhutab tegelase kangelaslikkust ja julgust. Tavaliselt on see plaan, kus peategelast näidatakse täies pikkuses, rinnad välja sirutatud ja pea uhkelt kõrgel. Seda plaani kasutatakse selleks, et rõhutada tegelase isiksust ja julgust ning tekitada vaatajas austust tegelase vastu.

Katkend on plaan, mida kasutatakse üleminekuks ühest stseenist teise, et näidata midagi, mis ei ole otseselt seotud põhitegevusega, kuid on oluline konteksti mõistmiseks. Näiteks võib see olla plaan, mis näitab seaduserikkujat, kui filmi kangelane räägib kuritegevusest linnas.

Lähivõtte on plaan, mis näitab objekti, mis on kaamerale lähedal, kuid mitte nii lähedal kui lähivõtte. Seda plaani kasutatakse subjekti näitamiseks lähedalt, näiteks selleks, et keskenduda tegelase näo või eseme detailidele.

30 kraadi reegel ja 180 kraadi reegel on kaks videotootmises sageli kasutatavat reeglit, mis aitavad säilitada järjepidevust ja järjepidevust visuaalses jutustamises.

30 kraadi reegel on suunis, mille kohaselt peaks kaamera stseeni filmimisel liikuma sama objekti kaadrite vahel vähemalt 30 kraadi. Seda tehakse selleks, et luua märgatav perspektiivimuutus ja vältida häirivaid lõike, mis võivad vaatajat segada. Seda reeglit järgides saab vaataja paremini aru stseeni erinevate elementide vahelistest ruumilistest suhetest.

Näiteks kui te filmite kahe tegelase vahelist vestlust, võite alustada ühe tegelase keskmise kaadriga, seejärel liigutada kaamerat veidi paremale teise tegelase tagasipööratud kaadri jaoks. See tekitab liikumise ja eristamise tunde kahe kaadri vahel, aidates publikul mõista ruumi, milles tegelased suhtlevad.

180 kraadi reegel on sellega seotud põhimõte, mis reguleerib kaamera paigutust subjekti suhtes. See reegel ütleb, et kui filmitakse stseeni, milles osalevad kaks tegelast, peaks kaamera jääma nende vahele tõmmatud kujuteldava joone ühele küljele. See loob vaatajale järjepideva ruumilise orientatsiooni tunde, kuna ta saab alati aru, milline tegelane on ekraani vasakul või paremal pool.

180-kraadise reegli rikkumine võib tekitada vaatajas visuaalset segadust ja segadust. Kui näiteks kahe tegelase vahelist vestlust pildistatakse mõlemalt poolt, võib vaatajal olla raskusi vestluse kulgemise jälgimisega ja tegelaste vaheliste ruumiliste suhete mõistmisega.

Kokkuvõttes on 30 kraadi reegel ja 180 kraadi reegel kaks olulist suunist, mis aitavad säilitada järjepidevust ja järjepidevust videoproduktsioonis. Neid reegleid järgides saavad filmitegijad luua liikumise, perspektiivi ja ruumilise orientatsiooni tunde, mis parandab vaatajaskonna jaoks vaatamiskogemust.

Siin on veel mõned reeglid, mida videotootmises tavaliselt kasutatakse:

Kolmandike reegel: Kolmandike reegel on suunis, mis soovitab jagada kaader nii horisontaalselt kui ka vertikaalselt kolmandikeks, luues üheksa võrdse suurusega osa. Punkte, kus jooned lõikuvad, nimetatakse «jõupunktideks» ja soovitatakse paigutada kaadri olulised elemendid nende punktide juures või nende lähedal. See aitab luua tasakaalustatud ja visuaalselt atraktiivse kompositsiooni.

Kaadri suurus: Kaadri suurus viitab kaamera ja filmitava objekti vahelisele kaugusele. Erinevaid kaadrisuurusi kasutatakse erinevate emotsioonide või sõnumite edastamiseks. Näiteks võib lähivõtet kasutada selleks, et näidata emotsiooni tegelase näol, samas kui pikka kaadrit võib kasutada selleks, et määrata kindlaks stseeni asukoht.

Silmajoon: Silmajoon viitab suunale, kuhu tegelane stseenis vaatab. Oluline on säilitada järjepidev silmajoon, et vaataja saaks aru, keda tegelane vaatab ja millele ta reageerib.

Match Cut: Match cut on lõikuse tüüp, kus kaks kaadrit sobitatakse kokku nende visuaalse või auditiivse sarnasuse alusel. See aitab luua sujuvat üleminekut kaadrite vahel ja seda võib kasutada järjepidevuse või kontrasti tajumise saavutamiseks.

J-lõige ja L-lõige: J-lõige on lõiketüüp, kus enne visuaalset lõikust on kuulda järgmise stseeni heli. Seda võib kasutada ootuse tekitamiseks või selleks, et anda publikule aimu, mis järgmiseks tuleb. L-lõige on vastupidine, kus eelmise stseeni heli jätkub järgmises stseenis, luues sujuvama ülemineku kaadrite vahel.

Helikassett on lame kastitaoline seade, mida kasutatakse heli salvestamiseks ja taasesitamiseks ja mille sees on magnetlint. Helikassett salvestab helisignaali lindile. CD on optiline ketas, mida kasutatakse andmekandjana teabe salvestamiseks. Vinüülplaadid on kettakujulised helikandjad, mis salvestavad analooghelisignaalid spiraalsesse soonesse. Peamine erinevus CD- ja vinüülplaatide vahel seisneb nende salvestusmeetodis. CD-d salvestavad heli digitaalselt, samas kui vinüülplaadid salvestavad analoogseid helisignaale. Heli iseloomustatakse erinevate parameetrite, näiteks sageduse, amplituudi ja heliintensiivsusega. Helilaine sagedus määrab selle kõrguse, samas kui amplituud mõõdab laine helitugevust.

Heli on iga filmi oluline aspekt. See mängib olulist rolli, et luua publikule kaasahaarav ja kaasahaarav kogemus. Heli kasutatakse filmi emotsionaalse mõju suurendamiseks, loole sügavuse ja rikkuse lisamiseks ning ruumi ja atmosfääri loomiseks.

Heli kasutamine filmides võib jagada kolme põhikategooriasse: dialoog, muusika ja heliefektid.

Dialoog on ehk kõige ilmsem heli kasutamine filmides. See viitab ekraanil esinevate tegelaste kõnekeelele. Dialoogi kasutatakse teabe edastamiseks, süžee edasiarendamiseks ning tegelaste isiksuse ja motiivide paljastamiseks. Hea dialoog võib filmi teha või rikkuda, sest see on oluline, et publik saaks tegelastest aru ja saaks nendega sidet luua.

Muusika on teine oluline aspekt filmi helis. Seda võib kasutada stseeni meeleolu ja tooni loomiseks, hetke emotsionaalse mõju suurendamiseks või ootuse või pinge tekitamiseks. Muusikat kasutatakse sageli tegevusjooniste või romantiliste stseenide saateks, kuid seda võib kasutada ka eelaimuse või pinge tekitamiseks.

Ma lõin selle faili audacity abil. Võtsin heliriba üheksakümnendatest. Võtsin välja suurema osa mürast, keerasin helitugevust üles. Lisasin ka laulu ja rongiheli taustaks

Tegin need tööd After Effectsis, esimese puhul kasutasin kaardi ja laeva lähtekoodi, ülejäänu tegin ise, kasutades õpetaja poolt antud õpetust.

teise töö jaoks kasutasin jälle vokki, lõin 3 ringi ja kopeerisin need.